Kuldlõige muusikas
Kas ilu on vaataja silmis või kõigi jaoks universaalne?
Levinud on väljend, et ilu on vaataja silmis, kuid kas on siiski võimalik, et eksisteerib mingi objektiivne mõõde, millega ilu hinnata? Paljud on kindlasti kuulnud kuldlõikest, sellest salapärasest proportsioonist, mida leiab igalt poolt loodusest ning mida on paljud kunstnikud ja arhitektid läbi aegade kasutanud oma taieste loomisel.
Kuldlõiget on kasutatud nii Parthenoni kui ka näiteks püramiidide ehitamisel. Notre Dame'i katedraal Pariisis on tehtud kuldset proportsiooni silmas pidades ning alates renessansi aegadest on paljude kunsti- ja arhitektuuri teoste loomisel lähtutud ning arvestatud just selle imetabase suhtarvuga.
Mitmed psühholoogilised uurimused väidavad, et kuldlõige mängib olulist rolli inimese ilutajus. Mingil seletamatul põhjusel kipub inimene just selle proportsiooni järgi paigutatut kauniks pidama. Kuldlõiget ja Fibonacci jada, ehk kuldlõikeliste arvude jada, on lugematutel kordadel mainitud ka popkultuuris. Müstilise varjundi andis kuldlõikele ka Dan Brown oma ülimenukas romaanis “Da Vinci kood”.
Kuldlõige muusikas
Kuldlõike printsiipi on kasutatud ka muusikateoste loomisel. Mitmed baroki-ja klassitsismi ajastu heliloojad on seda silmas pidanud oma teoste loomisel. Ei ole ju välistatud, et uue hittloo tegemiseks oleks vaja süveneda just kuldlõike fenomeni?